Rahatarkus I kooliastmes

Rühma liikmed: Janar Kärner, Diana Prääm, Getter Klaas

Rühmatöö teema: Kursus Rahatarkus I kooliastmes

Vajadus: Paljud Eesti koolid on liitunud programmiga Ettevõtlik kool õpetajate töö lihtsustamiseks oleme loonud kursuse, mis annab võimaluse lõimida erinevates ainetundides rahatarkuse teemasid. Projektõppe päevadel oleks hea, kui õpetajatel oleks olemas valmis tööriist, millega antud teemat õpetada. Idee tuli reaalsest vajadusest, kus õpetajatel ei olnud piisavalt aega projektinädala ettevalmistamiseks “Rahatarkuse teemadel”, selleks saab edaspidi koolis kasutada loodavat keskkonda.

Persoonad: Õpilased 1.-3. klass oskavad kasutada nutitelefone, tahvelarvuteid ja teha lihtsamaid tegevusi arvutis.

Probleem: Ettevõtliku kooli programmiga liitunud koolidele on loodud materjale, mida saavad tundide läbiviimiseks kasutada. Paraku puuduvad materjalid neile koolidele, kes programmiga liitunud ei ole, aga sooviksid õpilastele oma tundide raames rahatarkust õpetada.

Tulemus: rühmatöö tulemusena valmis Google Classroomi õpikeskkonnas kursus, mille läbimisel kursusel osalev õpilane omab algteadmised rahatarkuse teemadel.. Google Classroomile lisaks kaalusime ka  Canvase keskkonda. 

Keskkondade võrdlus 

	CANVAS	GOOGLE CLASSROOM
Saadavus	Kõigile kättesaadav	Kättesaadav kõigile
Võimalused	vestlused/aruteludhea ülevaade õpilaste hinnetest/koondhinnetest. Näitab ära millal viimati sisse oli logitud free versioonil 1GB andmemahtuainekava ülevaade koos tehtud töödega. Saad jälgida õpilaste meistrilikustsaad luua viktoriine, et kontrollida õpilaste teadmisi tunni teema kohta. Saad lisada veebikonverentseõpetaja ja õpilase vaadeülesandeid saad lisada rühmade kaupa või kõigileülesande esitamise tüüpe on 3: ei esita, online, paberil ja väline tööriist	On võimalik kasutada kõiki Google’i võimalusi – linkida kursust, kasutada Drive’i, lisada arvutist materjale, Youtube videosid jne. Saab seada õpilastele koduseid ülesandeid, koostada Quiz‘e, laadida üles lisamaterjale, kasutada juba olemasolevaid materjale.. Lisaks on täiendavad lisavõimalused – millal ülesanne avaldatakse jne
Hindamisvahenid	Ülesandeid saab hinnata:protsendina;täielik/ mittetäielik; punktidhinnetetaGPA skaala (F-A)kirjalik hindamine	Ülesannetele saab määrata hindamisskaala või maksimumpunktide arvu: vahemik võib olla 1–100. Võib jääda ka „Ungraded“ st et seda ülesannet ei hinnata.
Kasutamine	Kasutatav:arvutistahvlis, telefonis (eraldi appid õpetaja,lapsevanem ja õpilase versioon	Kasutatav nii arvutis, tahvlis kui telefonis. Lihtne kasutada Google’i kasutajatel.
Kursuse loomine	Lihtne	Väga lihtne

Google Classroomi eelistena jäi silma

• õpilased ja õpetajad saavad liituda nii koolikonto kui ka isikliku kontoga
• materjalide loomiseks on keskkonnas sees erinevaid võimalusi ( google drive), võimalus lisadaa ka keskkonnaväliseid linke
• online video keskkond- google meet
• kursusele saab liita ka lapsevanemaid
• on lihtne ja lastesõbralik
• keskkonnal on lihtne kujundus

Miinused millega tuleb arvestada:

• ei ole kõigile avatud õpikeskkond
• ei saa õpilased omavahel töid jagada
• inglisekeelne

Kursuse ülesehitus

Kursus algab kursuse ülesehituse tutvustusega ja ajakavaga. Tegemist on projektinädala raames läbitava kursusega. Õppetunni pikkus on 45 minutit. I kooliastmel on 3 tundi päevas

Kursus koosneb viiest moodulist ehk päevast.

I PÄEV

Sissejuhatus rahatarkuse teemasse. Õpilane mõistab,  mis on raha. Rahatähed (paberraha), Erinevad rahad maailmas,  Mida saab raha eest osta? 

II PÄEV

Õpilasel on esmased finantsalased teadmised, ta saab aru eakohastest finantsalastest terminitest, mõistab tekste, kus on juttu rahamaailmast, eelarvestamisest jms.

III PÄEV

Mõistab lihtsustatud tasemel majandusringlust ja saab aru mis on mõistlik tarbimine. Õpilane oskab analüüsida tegelaste finantsalase käitumise arukust, teha sellest järeldusi ning teha ka oma eelarve piires arukaid otsuseid, põhjendada oma otsuseid.

IV PÄEV

Õpilane saab aru mis on eelarve. Saab aru pere sissetulekute ja töö seostest. Raha väärtusest ja säästmisest. Õpilane oskab rahateemalise loo kirjutada.

V PÄEV

Lihtsutatud äriplaani loomine. Õpilane mõtleb välja tegevuse kuidas raha teenida. Saab aru millised on tegevusega seotud kulud ja oskab teha arvutusi, kui palju ta selle tegevusega on võimalik teenida. Õpilane oskab oma õppimist analüüsida.

Hindamine

Projektinädala lõpuks pannakse õpilasele AR/MA. Lisaks on plaanis õpilastele välja anda õpimärgid, mis prinditakse diplomile ja antakse õpilasele eraldi tunnustusena.

Kursuse läbimiseks peavad õppurid sooritama kõik etteantud ülesanded. Ülesanded märgitakse kas sooritatuks või mittesooritatuks. Kursuse lõpul saavad õpilased omale rahatarkuse õpimärgi, mis tõestab, et nad on omandanud lihtsamad rahatarkuse oskused.

Õpimärkidena on kaks valikut:

 

“Kuldne õpimärk“ läbis kõik etteantud moodulid ja lahendas ülesanded tähtaegselt, aga õppis ka ise midagi omalt poolt juurde ning ületas etteantud ootusi. 

Hõbedane õpimärk: läbis kõik moodulid ja lahendas ülesanded tähtaegselt.

Personaalse õpikeskkonna skeem:

Rühmatöö protsess 

Rühmatöö teema sai valitud otsesest vajadusest. Nimelt toimub ühes koolis, kus grupiliige töötab projektõppe nädala raames rahatarkuse teemaline kursus. Rühmatöö tegemiseks kasutasime Google Drive keskkonda ja suhtluskeskkonnana Facebooki. Rühmatöö on valminud koostöös ning igaüks panustas mõne mooduli koostamisega individuaalselt.

Keskkonna testimine: 

Keskkonda testisime kahe õpilase peal, üks 3. klassist ja teine 1. klassist. Kolmanda klassi õpilane sai väga lühikese sissejuhatusega aru, kuidas õppetöö antud keskkonnas toimub ning sai täiesti iseseisvalt teemad läbitud (katsetasime küll ainult 1. päeva). 3. klassi õpilane ütles, et tema jaoks oli liiga lihtne. 1. klassi õpilasel tuli kõrval juhendada, kippus ülesandeid vahele jätma ja tahtis ise valida millist ülesannet teeb. Samas ülesannetega sai hästi hakkama.

Rühmatöö refleksioon: ehk mis me rühmatöö käigus õppisime

1. Saime teada, et ühistööna valmivat moodulit on päris keeruline koostada, kui teema on kõigi jaoks pigem võõras lisaks tuleb omavahel tihedat koostööd teha, et kokku tuleks korralik materjal.
2. Õppisime töötama ühtse eesmärgi nimel, et erinevate inimeste nägemuse kokku panna ühtseks tööks.
3. Saime kasutada erinevaid lähenemisi mida pole eelnevalt pidanud tegema, lisaks kasutama erinevaid keskkondi töö koostamiseks.

Esitlus: Rahatarkus I kooliastmele – Google’i esitlused

Keskkond: Classwork for Rahatarkus I kooliastmele (google.com)

Algne ülesanne asub: SIIN

Artikli“ Open Educational Resources in Estonia“ kokkuvõte ja reflektsioon

Ülesanne asub: SIIN

Antud artiklis annavad autorid ülevaate milline olukord on Eestis avatud. Autorid toovad välja aspekte millistes valdkondades vajaksid meie oskused parandamist ja milles võib meid edukaks pidada. Digitaalne õppevara on meie koolides prioriteetne valdkond meie hariduspoliitikas, tänu elukestvale õppele. Eestis on digitaalsele õppevarale üleminekut paljugi kasutatud just argumendina, kuna meie lapsevanemad  tunnevad muret laste koolikoti raskuse üle. Nüüd kasutame digiõpikuid.

Haridus- ja Teadusministeerium on kaardistanud rohkem kui 300 hariduse infosüsteemi. Nüüdseks on need koondatud info süsteemid Hariduskeskse kontseptsiooni alla „ Hariduspilv“. See hõlmab ka digitaalsete õpperessursside koostamist, avaldamist ja kasutamist. Üheks suurimaks on e-Koolikott, mis loodi 2016 aastal, praeguseks on seal rohkem kui 18 700 õppematerjali, nende hulka kuuluvad ka avatud ulma litsentsita ressursid.

E-koolikott on digitaalse õppevara portaal, mis sisaldab õppematerjale lasteaedadele, üldhariduskoolidele ja kutseõppeasutustele (ka huvialaringidele). E-koolikott on keskkond õppematerjalide leidmiseks ja avaldamiseks. E-koolikott on tasuta kasutamiseks kõikidele huvilistele. Seda saavad kasutada õpetajad ja õpilased, et hankida materjali ainetundideks ning muuta õpetamine ja õppimine huvitavamaks. Samuti saavad seda kasutada lapsevanemad, et toetada oma last õppimises.

KKK – E-koolikott – (projektid.edu.ee)

Mina ise näen, et selline keskkond on õpetajatele kui ka õppijatele väga kasulik, samas olen veendunud, et paljud õpetajad küll kasutavad ise teiste koostatud materjale, kuid ise vägapalju materjale teistega ei jaga. Samas kindlasti on ka Eestis hetkel suur ports neid õpetajaid kelle jaoks igasugune digivahendite kasutamine on pigem teisejärguline ja nende kasutusele võtmine ei tundu vajalik.

Kuni 2014. aastani oli koolides ka õpetajatel stiimul õppematerjale arendada ja avaldada, kui nende õppematerjalid said tunnistuse siis aitas see neil, edasi liikuda järgmisele tasemele (vanemõpetaja, 20% palgatõusuga) Kahjuks praeguseks on see stiimul kadunud ja see on ka oluliselt lanegetanud õpetajate motivatsiooni avatud õppematerjale avaldada (Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia.)

Näen koolis küll pahameelt selles osas, ega ikka ei taha küll kogenumad õpetajad noorematega materjale jagada, küll aga on jällegi nooremad seevastu avatumad. Nemad loovad oma materjale digitaalselt ja neile ei tundu materjali jagamine kuidagi eriline või, et selle eest peaks saama suuremat tasu või muud sellist. Nemad on teadlikumad sellest, et õppematerjalid muutuvad nii kiiresti ja pelgalt endale hoidmisega ei võida nad suuresti midagi. Samas on ka digitaalselt koostatud materjale suhteliselt kerge kohendada ja pidevalt uuendada.

Samas 20% palgavahe võiks olla küll ja neile, kes päriselt panustavad. Õpetajad, kes on valmis olema noortele õpetajatele mentoriteks. Jagavad materjale juhendavad ja annavad tagasisidet noortele. Selliseid õpetajaid on meil väga vaja. Kohati on koolides eakamate kolleegide puhul näha, et kommenteeritakse teiste oskusi, aga samas juhendama kedagi nõus ei ole.

Haridus- ja Teadusministeerium on  hankinud ka ärilise platformi õppematerjalide jaoks nagu Opiq.

Opiq on uus ja kõige kaasaegsem enamikes Eesti põhi- ja –keskkoolides kasutuses olev õpihalduskeskkond, mis sisaldab õpetajatele, õpilastele ja lapsevanematele kasutamiseks mõeldud õpikuid, õppekomplekte, päevikut, isehindamissüsteemi jms olulist. Materjali kataloog täieneb pidevalt. Tegemist on veebirakendusega, mida klient müüb software service mudelina. Rakendus on lisaks arvutile ja tahvlile kasutatav ka puutetundlikes telefonides ning ei vaja eraldi app’i. Opiqu õpihalduskeskkonna omanik ja tellija on StarCloud OÜ.

(Tehtud tööd – Opiq e-õppe keskkond põhikoolidele ja gümnaasiumile – AgileWorks AS)

Ka meie koolis, kus töötan oli distantsõppe ajal Opiq kasutusel, kui aga lasime õpetajatel valida kas paberõpik või digiõpik siis eelistati paberõpikut, ka lastevanematele sobis paberõpik paremini. Kindlasti kui oleks võimalik väikekoolil rahaliselt pakkuda mõlemat oleks see suurepärane variant. Kahjuks on koolide eelarved suhteliselt õhukesed, ja niisama erinevate litsentside eest maksta tundub arutu. Opiq keskkonna eeliseks oli see, et tegelikkuses oli seal kõik olemas, õpetajal jäi ainult soov seda kasutada. Seal oli võimalik läbi viia testimisi, samas olid nii  mõnedki probleemid keskkonna kasutamiseks. Nimelt ei saanud keskkond aru, et koma ja punkti võiks lugeda ühtemoodi õigeks kirjavahemärgiks arvude puhul. Paljud õpilase kasutasid vale märki ja said automaatselt vale vastuse kirja.

Lisaks on midmed Eesti ülikoolid pakkunud kursusi MOOCina.

Vaba juurdepääsuga e-kursus ehk MOOC (ingl Massive Open Online Course) on avatud registreerimisega täielikult veebipõhine täiendusõppekursus, millel kõik soovijad saavad tasuta osaleda.

MOOC.org | Massive Open Online Courses | An edX Site

Arvan, et Eestis on veel kindlasti kuhu poole liikuda, samas on palju uuringuid mis näitavad meie hariduse kvaliteedi kõrget taset. Antud artikkel oli väga hea, palju lihtsamini loetav, kui eelnevad. Mulle meeldis väga, et sain aru millest räägitakse ja ei pidanud pidevalt otsima mida miski tähendada võiks.

Kasutatud materjal:

1. MOOC.org | Massive Open Online Courses | An edX Site
2. Tehtud tööd – Opiq e-õppe keskkond põhikoolidele ja gümnaasiumile – AgileWorks AS)
3. KKK – E-koolikott – (projektid.edu.ee)
4. Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia. R. Huang, Dejian Liu, Ahmed Tlili, Yuan Gao, & R. Koper (toim.), Current State of Open Educational Resources in the “Belt and Road” Countries (lk 35–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-15-3040-1_3

E-portfoolio

Viies ülesanne  õppeaines “Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe” on valikteema.  Valisin sel korral e-porfoolio. Artikkel mille põhjal antud ülesannet vormistan on Jensonilt ja Treuerilt (2014) “E-portfoolio määratlemine: mis see on ja miks see on oluline”.

Esimene asi mida ma internetis otsides üldse e-porfooliote kohta leidsin oli Tartu Ülikooli loengu materjal, mis kirjutab e-õpimapi kohta järgnevalt:

E-portfoolio ehk e-õpimapp on õppimise ja hindamise meetod. Õpimapi kasutamise eesmärk on toetada õppija õpi- ja töökogemuste ja –tulemuste reflektsiooni ja seeläbi tuua välja tema tugevad küljed, unikaalsus, õpingute jooksul omandatud teadmised ja oskused. See aitab õppijal selgusele jõuda oma eesmärkides ja (õpi-)vajadustes ning soovides, aitab jälgida ning planeerida tal oma arengut, väljendada oma originaalsust ja loomingulisust. Õpetajal aitab õpimapi kasutamine suunata, jälgida ja hinnata õppija erialast arengut ning õpetamise efektiivsust. (Tartu Ülikooli loeng Aktiivõppematerjalid e-õppes).

Ülemaailmselt on e-portfoolio valdkonna üks tuntumaid eestvedajaid Helen Barrett (2010) defineerinud e-portfooliot järgmiselt:  kogumik õppija poolt loodud, valitud, järjestatud, reflekteeritud ja esitletud materjalidest, tõendamaks õpitust arusaamist ja personaalset arengut teatud ajavahemiku jooksul. Olulise tähtsusega on õppija refleksioonid endaloodud materjalide kohta, aga ka refleksioonid arengu kohta portfoolios esitatud teemal. H. Barrett peab oluliseks, et e-porfoolios on kajastatud refleksioonid mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. (Allikas: http://portfooliokursus.wordpress.com/lugemismaterjal-1/1-nadal-e-portfoolio-moiste-ja-naited ).

Esimene E-porfoolio tööriist loodi 1996. aastal Paul Treueri poolt, mida Minnesota ülikoolis hakati arendama. Kohe algusest on Treuer öelnud, et e-porfoolio on tööriist millega õpilased saavad oma õppimist veelgi süvendada.

Enda ajaveebi tehes olen ma olukorras, kus ajaveeb oleks kui minu e-porfoolio, hetkel küll  tundub selle tegemine suhteliselt raske protsess, keeruline on oma mõtteid ja õppimisprotsessi kirja panna. Kas siis seetõttu, et hirm on eksida või asjadest valesti aru saada või mõnel muul põhjusel. Aga samas, on see õppimise seisukohast väga oluline, siia asju ja oma mõtteid kirja pannes on mingi hetk väga hea teha tagasivaadet oma eelnevatele mõtetele ja näha, kui palju ma olen aja jooksul arenenud. Kindlasti tahaksin oma ajaveebi täiustada ja veel rohkem sisu lisada, aga suure koormuse nii töö kui õppimise seisukohalt tundub see suhteliselt võimatu ülesanne. 

Artiklist tuleb välja, et ka esialgselt kasutasid üliõpilased e-portfoolio võimalus nn “failikapina” kuhu siis oma loengukonspektid ja tööd üles laadisid. Enamiku jaoks tähendas see siiski vaid dokumentide elektrooniliselt esitamist.

Mingi hetk leiti, et see andis õpilastele vähe väärtust ja jõuti selle juurde, et õpilased hakkasid üles laadima kõike dokumente, mida nad oma kursuse jooksul koostasid lisaks hakkasid nad ka oma õppimist reflekteerima.

Artiklis selgub, et selleks millistel põhimõtetel e-portfoolio üles ehitati ei töötanud. 

Õpilased loobusid kohe kui kursus oli lõpetatud e-portfoolio kasutamisest. Teiseks ei jaganud nad oma mõtteid ja materjale rohkem, kui vaid seda mis oli ettenähtud. Kolmandaks ei reflekteeritud õpilased oma töid nii, et sealt järeldada kui palju nad tegelikkuses olid õppinud. Ja viimaseks oli selge, et õpilased ei jätkanud e-portfoolio kasutamist elukestvaks õppeks peale ülikooli. 

Isiklikult sooviksin küll, et suudaksin antud ajaveebist luua tulevikus keskkonna, kus oma teadmisi suuremal määral saan teistega jagada ning ka võimalusel materjale jagada. Hetkel näib see lihtsalt väga keeruline ja ajamahukas protsess.

E-portfoolio uuringute läbiviimine

Nähes erinevust e-portfoolio visioonis ja kasutamises erinevust võttis Jenson uurimise alla selle, et teha kindlaks kas mõni neljast õppimise põhimõttest, eriti see mis propageeris kriitilist mõtlemist on saavutatav ainult ühe kursusega ( Jenson, 2011).

Selle uuringu käigus avastati  kuidas e-portfooliot kasutada paremini õppimises. Esimene avastus oli enamus reflektsioonist kirjutatavast kirjandusest võrdsustab selle enesejuhtimisega.  Kriitiline refleksioon õppimises tähendab tähenduste loomist, need kes suudavad ühendada oma kursusel õpitud praktikaga tööl ühendada. 

Tähele pandi ka seda, et on pinnapealsed õppijad, kes vaatavad ainult seda, et neile seatud ülesanded on kui nõuded, mis tuleb täita, selleks, et saavutada oma eesmärk, milleks siis on näiteks diplomi saamine. Vastukaaluks on aga sügavad õppijad, kes seostavad uusi teadmisi varasematega. Nemad saavad ka õpitust paremini aru ning osakavad seda ka esitada. Lisaks püsivad neil teemad ka kauem meeles.

Sügava ja pinnapealse õppimise kohta leidsin põneva uuringu: ˛ˇ (tlu.ee) Allolev tekst 

Sügav õppimisviis saab alguse hoiakust, mille järgi me õppijatena püüame sooritada õppeülesandeid mõtestatult ja sobivalt. Tihti on selle hoiaku taga sügav huvi õpitava aine vastu. Sügava õppimise eelduseks on põhjalike alusteadmiste olemasolu, seepärast pöörame õppimisel tähelepanu nii detailidele kui tervikpildile. Sügav lähenemine toob tavaliselt kaasa ka positiivsed emotsioonid: huvi, olulisuse tunnetuse, põnevustunde.

Pinnapealne õppimisviis on omane neile õppijatele, kes püüavad ülesande ära teha võimalikult vähese vaevaga. Sellist lähenemist väljendavad ütlused «tolmu vaiba alla pühkimine» ja «nurkade sirgeks lõikamine», sest siin tehakse vähem, kui ülesanne eeldab, aga just nii palju, et asjast pääseda. Sellist pinnapealset lähenemist ei kasuta inimesed sugugi mitte ainult õppimises, vaid paljudes muudes tegevusteski. Samal ajal pole pinnapealne õppimisviis sugugi sama, mis päheõppimine. Pinnapealne on selline õppimisviis, kus eeldatakse rohkemat kui päheõppimist, näiteks arusaamist, aga õppija õpib materjali pähe ja püüab jätta mulje arusaamisest. Aususe nimel peab ütlema, et kui kehvasti seatud õppeülesanded võimaldavad pinnapealset õppimist, pole sugugi õige vaid õppijat süüdistada

Kui me ülikoolis etteantud ülesandeid täidame, on ka meil vaja viimasel ajal tihti vastata küsimustele, mida me õppisime, kaua me pidime materjalidega tööd tegema ning kas meil tekkis endal küsimusi antud teema põhjal. Mina isiklikult püüan olla suhteliselt aus, paljud ülesanded ongi keerulised, see võib kindlasti ka tulla sellest, et ma ei ole kunagi õpetajana töötanud, keeruline on tuua näiteid olukordadest, kui ma ei ole neid ise kogenud. Paljude ülesannete puhul on vaja loetleda võimalusi mida oleksin ise teistmoodi teinud. Väga raske on aastaid töötanud õpetajale öelda, et mina teeks seda või teist niimoodi, kuigi ise pole päevagi klassi ees seisnud. 

Uurimustöö tähenduse kujunemine

Uuringu käigus selgus viis õpitegevust mis nõuavad mõtlemise ja iseseisvuse suurenemist, et kasutada e-portfooliot õppetöös.

1. Collect -Kogunemine
2. Self-regulate – enesejuhtimine
3. critically reflect- kriitiline mõtlemine/refleksioon
4. Integrate- seoste loomine
5. collaborate- koostöö

Autorid on öelnud et “ Selleks et, E-portfoolio tegelik väärtus saaks tõeks tuleb õpilased õpetada sügavuti õppima, ennast juhtima ja õppima kogu eluaja jooksul.

 E-portfoolio mõiste ja kasutamine

Autorid on kirjutanud: e-portfoolio on tööriist õppimise dokumenteerimiseks ja juhtimiseks eluaja jooksul, mis soodustab sügavat ja pidevat õppimist.

E-portfoolio sobib 21. sajandisse hästi, just seetõttu et õppida saavad kõik olenemata vanusest ja asukohast. Õppimine toimub kõikjal ja igal ajal nii formaalses, kui ka mitteformaalses hariduses.

Douglas Thomas and John Seely Brown on öelnud: üha suurenev digitaalne infrastruktuur

on suurendanud meie võimalusi pääseda ligi peaaegu lõpmatule resursile ja uskumatutele tööriistadele olles seejuures üksteisega ühenduses.

Autorid on öelnud, et nad usuvad sellesse, et e-portfoolio võimaldab inimestel juhtida oma õppimist mis tahes vormis ( ja kus, alati ja millal).

Kokkuvõte loetud artiklist

Pean kohe ära mainima, et see oli üks põnevamaid lugemisi üle pika aja. Huvitav oli see, et vaatamata sellele, et artikkel oli sisukas ja põnev pani see mind otsima ka eesti keelset materjali antud teema kohta. Et veel selgemini aru saada e-portfoolio mõttest ja sisust. 

E-portfoolio ehk õpimapi koostamisel on mitmeid vorme ja võimalusi. Kõik sõltub õppija soovist, loovusest ja ka eesmärgist. Õpimapi võib koostada näiteks ühe aine raames või siis mitme aine ühendamiseks. Õpimapil on ka omad komponendid mis võiksid sinna kuuluda väga hea kirjelduse on sellest teinud  Tartu Ülikool.

Õpimapi komponentideks on tavaliselt:

• personaalne informatsioon (õppija põhiandmed)
• erialase ja/või isikliku arengu eesmärgid
• elektroonilised õpitegevusega seonduvad materjalid (projektid, lõputööd, aruanded, esitlused, märkmed jne)
• õpikogemuste reflektsioon ja enesehinnang (vastavalt etteantud või vabalt valitud vormile)
• reflektsiooni toetavad materjalid
• tagasiside ja kommentaarid (õpetaja, tööandja, teiste õppijate, kolleegide hinnangud ning kommentaarid/soovitused)
• õpingute tulemused (vastavus etteantud kriteeriumitele ning lävendile – miinimumnõuded)
• muud vajalikud materjalid

Soovitused:

• Õpimapi osadena tasub kaaluda järgmisi elemente: kodutööd, märkmed, kirjalikud tööd, esseed, kogutud lisamaterjalid, artiklite kokkuvõtted, eneseanalüüsid, rühmatööde tulemused ja rühmatöö protsessi analüüsid, juhtumite analüüsid, skeemid, õppimispäeviku sissekanded, idee- ja mõttekaardid, fotod, joonistused jms. E-portfooliosse saab lisada heli- ja videomaterjale ning veebilinke.
• Kommentaar tuleks lisada igale materjalile, mis õpimappi läheb. Kommentaarides selgitatakse, mil viisil on materjal seotud eesmärgiga ja õpiväljunditega, põhjendatakse oma valikut, antakse hinnang valitud materjalile. Kommentaarid toetavad refleksiooni, julgustavad individuaalset eesmärgipüstitust, vähendavad mitmetähenduslikkust ja juhivad lugejat (McLaughlin, Vogt 1996).
• Kokkuvõtvas refleksioonis võiks välja tuua, millise kogemuse mapi koostamine andis, millise hinnangu annaks oma mapile ning missugune võiks olla uus isiklik eesmärk.

Õpimapp võib kergesti paisuda väga töömahukaks. Seepärast tasub kaaluda, millised osad on õpiväljundite demonstreerimiseks kõige olulisemad.

Viide ülesandele: https://opikeskkonnad.ee/2022/11/10/valikteema-e-portfooliod-2/

Kasutatud allikad

1. Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192
2. Tartu Ülikool. Aktiivõppemeetodid e-õppes. E-portfoolio (e-õpimapp) | Aktiivõppemeetodid e-õppes (ut.ee)
3. E-portfoolio | Tuleviku Õpetaja koolitusprogramm (tulevikuopetaja.edu.ee)
4. ˛ˇ (tlu.ee)

Võrgustatud õpe

Neljandaks ülesandeks oli taaskord vaja valida mitme artikli vahel, valisin sel korral: Networked Learning Editorial Collective. (2021). 

Viide ülesandele: Neljas teema: võrgustatud õpe – Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe (opikeskkonnad.ee)

Artikkel keskendub sellele, et 2020. aastal oli ülemaailmne kriis, mis oli tingitud Covid-19 pandeemiast. Kõik inimesed kaasa arvatud koolid pidid tegema drastilisi muutusi oma elu korraldamisel. Suhteliselt kiiresti mindi hariduses üle veebipõhisele õppele (mitte küll igal pool)

Kui ma mõtlen enda kogemusele,  ma ei ole õpetaja küll olin aga tol hetkel 8.-9.klassi klassijuhataja ja lisaks pidin tööd korraldama lasteaias.  Kui noored õpetajad, võtsid suhteliselt kiiresti kasutusele erinevaid keskkondi (Teams, Zoom, Classroom, Opiq jms),  mõistmata seda, et lapsevanemad ja ka lapsed kodudes on hädas, erinevates keskkondades toimetamisega. Ka olid keerulises olukorras õpetajad, kes polnud eelnevalt kokku puutunud digitaalsete vahenditega. Siis tuli suur töö ära teha ka klassijuhatajatel. Õpetades eelkõige lapsevanemaid ja lapsi erinevaid õpetajate poolseid võimalusi kasutama. Ka oli paljudel õpilastel tõrge aineõpetajatega läbi veebi suhtlemisega- seega tundus, et kõik õppimine toimus läbi klassijuhataja. 

Mis on võrgustatud õppes erilist?

Artiklis tuuakse välja võrgustunud õppe erisused:

1. Inimeste vahelised suhted
2. Tehnoloogia
3. Koostöö ühise eesmärgi nimel

Autorid on öelnud, et fookus võib ajutiselt nihkuda vaid ühele  neist kolmest valdkonnast, kuid samas ei saa kahte ülejäänut eirata.  

Kui mõelda juba teisele Covidi aastale, siis sel hetkel olid õpilased ja õpetajad juba rohkem ette valmistunud. Koolid tegid kontakttundide ajal tööd selle nimel, et tehnoloogia kasutamine edaspidi oleks lihtsam ja vähem närvesööv. Samas peab ütlema, et inimestevahelised suhted ehk kohati isegi kannatasid, kui paljud lapsed ei julgenud end videos õppetunni ajal näidata, siis ka kooli tagasi tulles nägime, kuidas mõningad lapsed tundsid ka klassi ees esinemisel ebamugavust. Covidi aja positiivne külg, ehk ongi olnud see, et arvutite kasutamine on läinud õpilaste ja ka õpetajate jaoks kergemaks.  Ei taha küll üldistada, aga mis oli veel positiivne, siis tundsin Covidi ajal seda, et õpetaja, klassijuhataja, lapsevanem ja laps tegid koostööd- kõik selle nimel, et õpilased saaksid ka kodus olles võimalikult palju tegeleda õppetööga ja ennast arendada. S Koolis kontakt õppel olles tunnevad õpetajad pigem seda, et lapsevanemad saadavad lapsed kooli, et õpetagem, aga ise selle nimel pingutamist on pigem vähem kodudes.

Ponti ja Hodgson (2006) töötasid välja ning Hodgson ja McConnell (2019) võtavad kokku kaheksa põhimõtet, mis toetavad võrgustatud õppekujundusi / -programme:

• 1. Fookuses on õppimine, millel on õppijate jaoks tajutav väärtus.
• 2. Vastutus õppeprotsessi eest tuleks jagada (kõigi võrgustikus osalejate vahel).
• 3. Suhete loomiseks peab olema piisavalt aega.
• 4. Õppimine on paigas ja kontekstist sõltuv.
• 5. Õppimine on toetatud koostöö ja rühmade poolt
• 6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmiste, identiteedi ja õppimise koosloomet.
• 7. Kriitiline refleksiivsus on oluline osa õppeprotsessist ja teadmisest.
• 8. Juhendaja/administraatori roll on võrgustikuõppes oluline.

Võrgupõhine õpe hõlmab koostöö-, koostöö- ja kollektiivse uurimise, teadmiste loomise ja teadliku tegutsemise protsesse, mis põhinevad usalduslikel suhetel, on motiveeritud ühise väljakutse tundest ja mida võimaldavad konviviaalsed tehnoloogiad. Võrgupõhine õpe edendab sidemeid: inimeste vahel, õppimis- ja tegevuspaikkade vahel, ideede, ressursside ja lahenduste vahel, ajas, ruumis ja meedias.

Covidi ajal 

Artiklis on kirjutatud, et paljud rikkamate riikide õpilased omavad mobiiltelefone ja sülearvuteid, mis on kogu aeg kaasas, mis võimaldas neil osaleda loengutes neile sobivatel aegadel ja kohtades.

Oma kooli näitel saan aga tuua, et kõigil õpilastel ei ole antud võimalusi kodudes. Küll polnud õpilastel arvuteid, sest olid arvamusel, et nutitelefonid on piisavad, oli õpilasi kellel puudus korralik internetiühendus, reaalajas õppetöö tegemiseks. Seega tuli õpetajatel olla loov, samal ajal kui kooli juhtkond pidi kaardistama olukordi ja võimalusi kodudes. Paljudele õpilastele tuli kooli arvuteid viia kodudesse. 

Artiklit oli põnev lugeda, kuna tegemist oli olukorraga, mis endalgi alles värskelt kogetud. Samas oli artikli jälgimine ja sellest omakorda kokkuvõtte kirjutamine suhteliselt keeruline ülesanne.

Kasutatud allikad:

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Personaalsed õpikeskkonnad

Seekordne postitus on seotud personaalsete õpikeskkondadega. Teoreetilises pooles annan ülevaate sellest, mida õpikeskkonnad endast kujutavad ning seejärel püüan visualiseerida enda personaalset õpikeskkonda.

Me kõik teame, et tehnoloogia areneb üha kiiremini ning seda kiiremini arenevad ka erinevad veebikeskkonnad. Mida see meie jaoks tähendab? Kui varem kasutati internetti vaid selleks, et sealt infot otsida siis praegu on see hoopis palju rohkemat. Tänapäeval on võimalik luua oma personaalne õpikeskkond, kus hoiustada oma materjale, luua suhtlusvõrgustikke, luua ise uudset sisu. Õpetajad saavad luua oma keskkondi, kus panna õpilased tööle, luua õppemänge, äppe, harjutusmaterjale jpm. Võimalusi on nii palju, et selles maailmas “ellu jääda” on vaja luua enda jaoks toimiv süsteem. Meie jaoks on internet kujunenud märksõnadeks suhtlus ja koostöö.

Teoreetilise osa toetuseks lugesin läbi artikli Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. artikli. Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education.

Autor on öelnud, et Web 2.0 tekkimine on avaldanud tohutut mõju paljudele ühiskonna valdkondadele, sealhulgas haridusele.” See tuleneb kindlasti sellest, et tegemist on sotsiaalse komponendiga õppimise ja õpetamise seisukohalt. Web 2.0 on õpilastele oluliseks toeks, et hallata oma õpiprotsessi, oskuste arendamist ning teabe kättesaadavust.

Artiklis viidatakse sellele, et PLE-d ( personaalne õpikkeskkond) ehitades ja aktiivselt kasutades taastaksid õppijad kontrolli oma õppeprotsessi üle, kuna nad saaksid valida ja segada mitmest alternatiivist (muu hulgas) teabe hõivamiseks, salvestamiseks, klassifitseerimiseks, analüüsimiseks, loomiseks, jagamiseks, levitamiseks ja töötlemiseks, luues seega teadmisi.  ( Downes, 2006, Attwell, 2007, Taraghi et al., 2009, Castañeda ja Adell, 2011)

Käesolevas artiklis esitatud uurimistöö peamine eesmärk oli töötada välja üldised suunised õppijate isiklike õpikeskkondade rakendamiseks ja kasutamiseks formaalse hariduse kontekstis kõrghariduse tasandil; ning analüüsida nende kogemusi nii üliõpilastena kui ka pärast kooli lõpetamist noorte spetsialistidena ning PLE-de mõju nende õppeprotsessile ja esimestele sammudele professionaalses maailmas. 

PLE-d ei pruugi mitte ainult mängida rolli hariduse ümberkujundamisel, võimaldades kasutada uusi meetodeid ja lähenemisviise, vaid need võivad olla kasulikud ka õppijate ettevalmistamisel üleminekuks tööturule, mis on samuti pidevas muutumises. 

Artiklis oli põnev koht sellele, et maailm on palju muutunud ja sealhulgas ka õpetajate roll. Selle seisukoha kohaselt ei peeta õpetajaid enam teabe ja teadmiste “omanikeks”, sest õppevahendid võivad olla juba kättesaadavad nii internetis kui ka trükis (nt raamatukogudes). See ei tähenda, et õpetajaid pole enam vaja: vastupidi, nende roll muutub veelgi olulisemaks, et aidata õpilastel arendada võimet sorteerida, mõista, analüüsida ja kasutada teavet loovalt ning suunata neid nende õpiteel.

Autor mainib, et kuigi enamus õpilasi, kes asuvad ülikooli õppima valdavad küll interneti kasutamise oskusi, kuid enamasti piirdub see pigem meelelahutusega.

Antud programmi mõte on selles, et me looks oma õpikeskkonna, mida kasutada elukestva õppena, et me koondaks oma õppimisi ning uurimusi ühte kohta, et meil oleks ligipääs oma materjalidele ka hiljem, kui tahame neid oma karjääriredelil kasutada.

Artiklis on pikalt juttu ka sellest, milliseid meetoote kasutati antud uuringu läbiviimiseks ja milliseid tegevusi õpilastega tehti.

Sotsiaalsuse poole pealt oli uuringu läbinud õpilaste jaoks oluline see, et antud tegevus võimaldas neil saada inspiratsiooni, teadmisi ja suhelda teiste inimestega, veel toodi välja  asjaolu, et see tegevus aitas ka luua tugevamaid sidemed oma klassikaaslastega. Õpilased jagasid oma mõtteid ja töid ja kaasõpilastel on neid võimalus kommenteerida ja täiustada.

Ka meie õpiprotsessi üheks osaks on blogimine, pole just kõige lihtsam panna oma mõtteid nii kirja, et seda kõik lugeda saaksid. Samas näen, kuidas enda teadmiste pagas pidevalt kasvab, kui loed kaaslaste blogipostitusi. Minu eesmärgiks on luua enda jaoks keskkond, mida ka teistega jagada ja kindlasti ka töökaaslastele oma oskusi ja teadmisi jagada.

Antud uuringus tulid välja ka konkreetsed puudused ja takistused, näiteks arvati, et personaalse õpikeskkonna loomine võib olla aeganõudev, samas toodi välja, et õpikeskkonna loomisel ja erinevate programmide proovimise algfaasis võiks  saada rohkem juhiseid ja tuge. Veel toodi uuringus välja, et mõned programmid ja tööriistad ei tee omavahel koostööd, mistõttu on neid keeruline ühes keskkonnas kasutada. 

Ka oli ühe probleemina välja toodud “ liiga sotsiaalne”, mis tähendab seda, et interneti kasutamine võib põhjustada tähelepanu kõrvalejuhtimise.  Olen ka ise tähele pannud, et õppimisele on raske keskenduda, kui pidevalt akendes on avatud erinevad sotsiaalmeedia kanalid, mis pidevalt teavitusi saadavad. See ei ole efektiivse õppimise koha pealt väga hea lahendus.

Kokkuvõttes tehti uuringust järgnevad järeldused:

1. PLE-d moodustavate tööriistade mitmekesisus võimaldab paindlikkust paljudes kontekstides ja õppijates. Web 2.0-l põhinevatel PLE-del on õppimise kontekstis mitmeid spetsiifilisi eeliseid. PLE-s võib refleksioon osaleda mitmel viisil, sealhulgas blogi postitused, mikro blogimine, koostöö vikis ja palju muud.Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019)
2. Samuti võib suurendada motivatsiooni, sest õpilane osaleb aktiivselt õppeprotsessis. Selle asemel, et olla teabe vastuvõtja, saab õpilasest õpikogemuse peategelane: Web 2.0 lähenemine paneb rõhku kasutaja loodud sisule. Mitmed suhtluskanalid võimaldavad õpilastel alustada ja osaleda dialoogides ning esitada ja vastata küsimustele. Tulemuseks on osaluse ja kontrolli suurenemine õppeprotsessi üle.Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019)
3. Sellises keskkonnas võimaldavad kasutatavad süsteemid juurdepääsu suurele hulgale lisateabele, mida saab kasutada hõlmatud materjali toetamiseks ja täiendamiseks. Kuigi õpilased võivad alustada samast punktist, kasutades ühist sisuallikat, võib õppeprotsess seejärel õppijate vahel lahkneda, kusjuures PLE-d isikupärastatakse vastavalt iga õppija huvidele ja õppimisstiilidele. Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019)
4. Rühma õppijatel on harva homogeenne profiil. Mõistlik on proovida ja isikupärastada õpikogemust nii palju kui võimalik. Nagu see uuring näitas, pakuvad PLE-d suurepärast vahendit selle nõude täitmiseks. Kuigi õppijatel on juurdepääs samale sisule (tagades seega, et materjali kvaliteet on iga osaleja jaoks püsiv ja ühtlane), saab iga õppija hallata teabe tegelikku töötlemist, kasutades ainulaadset oma tööriistade komplekti, mis võimaldab igal õppijal kohandada õppeprotsessi vastavalt oma vajadustele ja oludele. Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019)

Uuringu üks peamisi järeldusi oli asjaolu, et lõpuks ei ole PLE keskuse valik ja konkreetsed tööriistad, mida õpilane kasutab, lõpptulemus ega kogemus kõige olulisem punkt: see on teekond ise, viis, kuidas nad avastavad ja proovivad uusi tööriistu ja rakendusi, kuidas nad kasutavad neid jagamiseks ja koostööks ning kuidas nad võtavad kasutusele “tootva” lähenemisviisi, õppides koos, isegi õpetades üksteist. Õpetajatest saavad õpikogemuse teejuhid. See kujutab endast olulist muutust õpetamis- ja õppimisprotsessis ning paneb rõhku selle sotsiaalsetele aspektidele. Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019)

Antud ülesande puhul oli lisaks teoreetilisele poolele ka praktiline ülesanne. Tuli visualiseerida oma personaalne õpikeskkond. Algselt mõtlesin, et loon lihtsa blokk süsteemis skeemi, kuna mulle meeldib ka käsitsi visualiseerida oli ka see valikus, samas õppides ja katsetades uusi keskkondi otsustasin canva.com kasuks. Visualiseerisin ka osaliselt oma tööalased vajadused, kuna ka see roll on uus, tuleb korraga mitmel õppimise rindel tegutseda.

Link kodutööle

Õpihaldussüsteemid

Teise teema puhul saime valida teoreetilise ja praktilise ülesande vahel– valisin praktilise. Ülesande leiab siit LINGILT.

Otsustasin katsetada Google Classroom´i

Kuna googlis on konto juba olemas, ei pidanud sellega üldse vaeva nägema ning sai kohe alustada.

Pean kohe ära mainima, et antud keskkond on algajale väga lihtsasti arusaadav ja kerge toimetada.

Esimeseks katsetuseks proovisin teha valik vastustega testi. Selleks valisin vasakult servast „create“ ning sealt lõi ette erinevad valikud mida soovin teha.

Edasi avanes aken Google formsi põhimõttel, minu ülesandeks jäi vaid küsimused  ja valik vastused sisse trükkida ning määrata ära punktid, mis õigesti lahendatud ülesanne annab ning näidata ära ka õiged vastused, et pärast arvuti õpilase soorituse kohe ise ära kontrolliks.

Nii saigi esimene kontrolltöö keskkonnas loodud. Väga mugav, lihtne ja selge toimetamine. Usun, et ka vähem digipädeval inimesel on selline asi jõukohane.

Järgmiseks mõtlesin, et katsetan ära ka, kuidas toimub vastuste kontrollimine, tegin meelega vea sisse, et näha kas arvuti suudab punktid õigesti arvutada. Seal selguski, et kui  vastad kolmest õigest vaid kaks õigesti siis arvuti loeb ülesande valeks, ega eraldi punkte iga õige vastuse eest ei loe.

Mõtlesin, et tegin ise küsimustiku luues midagi valesti ja lähen proovin muuta. Siis sellist võimalust ma kahjuks ei leidnud ( äkki ikka keegi teab ja oskab). Kui sellise ülesande puhul, tuleb hakata arvutusi ümber tegema siis lihtsam on koostada küsimused nii, et oleks vaid üks õige vastus.

Proovisin ka kalendrisse määrata ära kontrolltöö kuupäeva, mis õpilastele ja ka õpetajatele hea ülevaate annaks.

Viimasena võtsin, ette ja proovisin lisada ka õppematerjale, oli lihtne nagu üldiselt selle programmiga toimetamine.

Olen varasemalt kasutanud Google forms´i küsitluste tegemiseks, kui ka paaril õpetajal teinud sinna distantsõppe jaoks ülesandeid, siis Google Classroom on selleks kindlasti sobivam ja lihtsam variant. Usun, et seda suudaksid kasutada ka eakamad kolleegid. Näitasin ka antud keskkonda oma 5. klassis õppivale tütrele, kes arvas, et sellises keskkonnas ta hätta ei jääks ja kõik tundus arusaadav.

Analüüs Andrew Molnari artiklist “Computers in Education: A brief History”

Artikel annab ülevaate muutustest, mis on toimunud hariduses just läbi arvutite kasutuselevõtuga.

Autor on öelnud „ Laias laastus on hariduse kaks peamist ülesannet edastada mineviku kultuuri, väärtusi ja õppetunde praegustele põlvkondadele; ja valmistada meie lapsi ette maailmaks, kus nad elavad.“ Artikel on ilmunud 1997 aastal ja juba, siis on autor öelnud, et laste ettevalmistamine maailmaks on raksem, kui kunagi varem. (Molnar 1997) Kuid siis oli arvutid õpilastele ja lastele vähem kättesaadavamad. Artikli ilmumisest on möödas täpselt 25 aastat, siis nüüd on igasugune info kättesaadavus oluliselt lihtsam. Igal lapsel juba enne kooli minemist olemas nutitelefonid. Mina arvaks, et informatsiooni on küll oluliselt lihtsam kätte saada, kuid samas on informatsiooni nii palju, et sealt olulist ja endale vajalikku kätte saada võib olla suhteliselt keeruline.

Molnar on kirjutanud, et hariduses on toimunud suur muutus „õppimise“ teoorialt on üle mindud „ tunnetuse“ teooriale. Selle asemel, et keskenduda faktide õpetamisele ekspositsiooniloengute või demonstratsioonide kaudu, on rõhk hoopis kõrgema järgu, mõtlemise ja probleemide lahendamise oskuste arendamisel. (Molnar 1997)

Kui mõelda tagasi oma põhikooli aastatele, siis kogesin pigem seda kuidas õpetati fakte ja oli palju lihtsalt pähe õppimist. Sellest, et oleks võimalus ise uurida avastada ja otsida sain kogemused pigem alles ülikoolis. Samas nüüd näen, kuidas õpetajad koolis püstitavad rohkem probleeme ja lasevad õpilastel ise vajaminevat infot otsides ja seeläbi ülesandeid lahendada.

Esimesed arvutid võeti kasutusele 1944 aastal. Arvutite varajast kasutamist leiti peamiselt matemaatikas, loodusteadustes ja inseneriteadustest matemaatiliste probleemide lahendamise vahendina. 1975 aastal oli 55% koolidel juurdepääs arvutitele, õppetööks kasutas arvuteid 23% koolidest. (Molnar 1997)

Uus tehnoloogia hariduses on toonud meieni sümbolisüsteemid, visualiseerimise ja virtuaalreaalsuse. Monar väidab et arvutigraafikaid ja visualiseerimistehnikaid kasutatakse kirjutatud sõna keerukuse ja piiride ületamiseks. Arvuti struktureerib probleemi ümber nii, et inimese nägemis- ja tajusüsteemid saaksid seda hõlpsamini töödelda. (Molnar 1997)

Kasutan oma töös palju visualiseerimist, näen ka ise seda, et kui olen kooli arengukava või lasteaia õppekava visualiseerinud, siis lapsevanemad õpetajad oskavad ja tahavad teemadel rohkem kaasa rääkida. Pikki ja lohisevaid dokumente ei jõua paljud läbi lugeda nii, ei teki ka teemadel arutelu, mistõttu tundub kogu töö vähemtähtsam.

Veel kirjeldab Molnar artiklis kaugõpet, „ülikoolid tegelevad virtuaalsete kraadiprogrammidega, pakkudes tunde interneti kaudu.“ Väites, et haridus on nüüd paindlik. Samas oli haridus sel ajal paindlik vaid ülikoolides. (Molnar 1997)

Kaugõpet kogesime reaalselt ka ise, küll mitte vaid ülikoolides vaid COVID kriisi tekkimisel, tuli koolide igas astmes leiutada võimalusi, kuidas õpilased ei jääks hariduseta ning suhtlus õpetajaga säiliks. Kasutuses olnud Zoom ja Teams võimaldasid õpilastel kodus õppida ja õpetajatel õpetada, see pole küll päris sama, mis klassis õppetöö läbiviimine aga igati õigustatud lahendus. Olen ise väga suur kaugõppe kasutamise pooldaja. Tunnen, et minu aeg on paremini kasutatud. Ka koolitustel ja koosolekutel osalemine läbi veebi on oluliselt parandanud nii aja kui ka töömahu kvaliteeti. Kui aeg, mis kulub sõitmisele arvestada ringi tööajaks siis on selles väga suur võit. Saan näitena tuua ülikoolis käimise, selleks, et jõuda 10.15 loengusse pean alustama sõitu kodust 7.00 ja kui loengud lõppevad 14.45 siis koju jõuan alles kella 18.00ks, mis tähendab, et vahepealne aeg kulub erineva transpordiga seiklemiseks. Samas tunnen, et kohapeal osalemisel on suured eelised. Sa oled olemas, sinu keskendumist õppetööle ei sega erinevad faktorid, mis kodus võivad tekkida, lisaks saad koheselt pöörduda ja küsimusi esitada. Seega on kaugosalusega õppimise kasutamine hea variandina, kui tõesti muud lahendust pole ja kindlasti ei sobi see igaühele. Kaugõppe toimimine põhikooli madalamates astmetes oli kindlasti väljakutseid pakkuv, kuna õpilaste keskendumist ja fookust õppetööle läbi ekraani on palju keerulisem hoida.

Kokkuvõttes artikli ilmumisest on möödas suur hulk aega, mis tähendab, et toimunud on hulgaliselt muutusi, mis artikli ilmumise ajaks veel alles tulevikuna tundus. Olen seda meelt, et me ei pea enam õppima fakte vaid peame teadma seda, kuidas infot otsida ja kasutada. Elame ajastul, kus tehnika areneb kiiresti ja saab olema põnev jälgida seda, kuidas 30 või 40 aasta pärast koolides arvutite ja muu tehnoloogia kasutamine olema saab.

Link kodutööle

Õpileping

Tegemist on lepinguga, mille sõlmin iseendaga. Eesmärgiks on õpingud edukalt lõpetada.

Teema – Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Kuna tegemist on minu jaoks täiesti uue valdkonnaga, siis on raske kirja panna, mida ma täpselt sooviksin õppida. Üheks oluliseks asjaks, mida sooviksin õppida on digitaalsete õppematerjalide loomist. Kuna aitan oma töös õpetajaid erinevate materjalide koostamisel väga algeliste teadmistega, siis usun, et õpingute käigus on mul võimalus saada teadmisi, mis lihtsustavad minu tööd, ning annavad ka uusi põnevaid võimalusi. Põnevate teemadena tunduvad virtuaalsed õpikeskkonnad ja õpihaldussüsteemid ning nutikad õpikeskonnad mille leidsin ainekaardilt. https://ois2.tlu.ee/tluois/aine/IFI7227.DT

Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Loodan saada võimalikult palju informatsiooni, teadmisi ja oskusi erinevate programmide kohta, mis aitaksid mind minu enda töös, kuid olulisel kohal on ka kolleegide toetamine.

Oma töös näen, et tegelikkuses õpetajad ei tea/oska/ei julge/pole aega erinevaid digilahendusi katsetada ning õppimist laste jaoks mitmekesistada. Tahan seda muuta, õppides ise neid kasutama ja seeläbi ka õpetajaid aidates.

Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

1. Osalema võimalusel kõigis loengutes
2. Töötan läbi etteantud materjalid
3. Tehes ära kõik etteantud tööd õigeaegselt
4. õpitut võimalikult ruttu praktiseerides
5. osalen õppetöös aktiivselt

Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Kasutan eelkõige õppejõudude poolt pakutut- käin loengutel ning panen enda jaoks olulised teemad ka kirja. Loen lisaks erialast kirjandusele ka kursusekaaslaste blogisid ning arutlen õppega seotud teemadel. Tehnoloogiast vajan eelkõige internetiühendusega arvutit.

Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Kui olen saanud oma tööde eest positiivset tagasisidet. Olen suutnud valida endale huvipakkuva lõputöö teema. Olen enda jaoks avastanud vähemalt ühe põneva õpikeskonna ning seda ka oma kolleegidele tutvustanud.

Kursuse lõpus kirjutatakse õpilepingu põhjal refleksioon.

Link kodutööle